Oluline on läbi mõelda, kuidas holokausti käsitlemist mõtestada ja kuidas muuta see õpilaste rahvuslikku konteksti arvestades nende jaoks oluliseks. Peatükk aitab poliitikakujundajatel, koolijuhtidel, õpetajatel ja teistel haridustöötajatel põhjendada holokausti teema õpetamist ja õppimist, sõnastades eesmärke, millega holokausti käsitlemist saab siduda. See on väga tähtis IHRA liikmesriikide jaoks, kes on võtnud kohustuse edendada oma riigis holokausti õpetamist ja õppimist.
Holokausti õpetamine ja õppimine pakub väärt võimaluse arendada kriitilist mõtlemist ja ühiskondlikku teadlikkust ning toetada isiksuse arengut. Holokaust oli pöördeline sündmus maailma ajaloos, mis ületas geograafilisi piire, mõjutas ühiskonna kõiki kihte ning leidis aset teise maailmasõja kontekstis. Aastakümneid hiljem tegelevad ühiskonnad tänapäeva väljakutsete keskel endiselt nii holokausti mälestuse kui ka ajaloolise pärandiga, milleks on püsiv antisemitism ja võõraviha, maailmas toimuvad genotsiidid, jätkuv põgenikekriis ning paljusid demokraatlikke norme ja väärtusi ähvardavad ohud. Teema on eriti oluline seoses autoritaarsete valitsuste ja populistlike või äärmuslike liikumiste tõusuga (liberaalsetes) demokraatiates.
Haridustöötajad formaalhariduses (koolides) ja informaalses õppes (nt muuseumides jm kultuuriasutustes) saavad kaasata õpilasi vastutustundlike faktipõhiste ajalookäsitluste kaudu, mis toetuvad ka teiste ainevaldkondade infole. Kuigi holokaust on ajaloos unikaalne, on sellegi poolest tegu inimliku olukorraga, mis tõstatab tõsiseid küsimusi individuaalsest ja kollektiivsest vastutusest, kodanikuaktiivsuse tähendusest ning ühiskondlikest süsteemidest ja normidest, mis võivad muutuda ohtlikuks mõnede rühmade ja ühiskonna kui terviku jaoks.
Põhiargumendid holokausti teema käsitlemiseks
- Holokaust oli enneolematu katse mõrvata kõik Euroopa juudid ning seeläbi hävitada nende kultuur; see kõigutas põhjalikult tsivilisatsiooni aluseid.
- Holokausti uurimine rõhutab, et genotsiid ei ole spontaanne või vältimatu juhtum, vaid pigem protsess, millele saab vastu seista ja mida saab takistada. Holokaust näitas, kuidas üks riik saab kasutada oma ametkondlikku süsteemi, protsesse ja tehnilist pädevust, rakendades mitmed ühiskonna osad aja jooksul ellu viima poliitikat, mis ulatus tõrjumisest ja diskrimineerimisest genotsiidini.
- Holokausti ajaloo uurimine näitlikustab ajalooliste, ühiskondlike, usuliste, poliitiliste ja majanduslike tegurite rolli demokraatlike väärtuste ja inimõiguste murenemisel ja lagunemisel. Teema käsitlemine võib aidata õppijatel mõista genotsiidini viivaid mehhanisme ja protsesse, mis omakorda suunab mõtlema õigusriigi ja demokraatlike institutsioonide tähtsuse üle. See võib aidata õppijatel märgata olukordi, mis võivad demokraatlikke struktuure ähvardada või kahjustada, ning panna neid mõtlema oma rollist ja vastutusest demokraatlike põhimõtete tagamisel, et vältida inimõiguste rikkumisi, mis võivad võimenduda massikuritegudeks.
- Holokausti õpetamine ja õppimine on võimalus lahti mõtestada ja analüüsida otsuseid ja tegusid, mida inimesed tekkiva kriisi aegadel teevad (või ei tee). See peaks olema meeldetuletus, et otsustel on tagajärjed vaatamata sellele, kui keerukas olukorras need otsused on vastu võetud. Holokaustiga olid seotud erinevad inimesed, institutsioonid, organisatsioonid ja valitsusasutused kohalikul, riikide, piirkondade ja globaalsel tasandil. Holokausti ajal eri tasanditel tehtud või tegemata jäetud tegude analüüsimine ja mõtestamine tõstatab keerukaid küsimusi selle kohta, kuidas inimesed ja rühmad holokausti sündmustele reageerisid. Vaatamata sellele, kas kõne all on riikide poliitilised kaalutlused või inimeste igapäevased mured (mh hirm, kaaslaste surve, ahnus või ükskõiksus), on selge, et tavapärasena tundunud dünaamika viis erakorraliste tagajärgedeni.
- Holokausti õpetamine ja õppimine võib aidata õppijatel selle sündmuse kajastamist ja kujutamist kriitilisemalt tõlgendada ja hinnata ning seeläbi vähendada manipuleerimise ohtu. Paljudes riikides on holokaustist saanud teema või motiiv, mille kasutus on sageli meedia vahendusel levinud nii popkultuuris kui poliitilises diskursuses. Holokausti õpetamine ja õppimine aitab õppijatel ära tunda väärtõlgendused ja ebatäpsused, kui holokausti kasutatakse retoorilise võttena sotsiaalsete, poliitiliste või moraaliteemade käsitlemisel.
- Antisemitismi käsitlemine seoses natsiideoloogiaga illustreerib eelarvamuste, stereotüpiseerimise, võõraviha ja rassismi väljendumist ja konteksti asetamist. Antisemitism on holokausti järellainetuses säilinud ja on märke, et see on tõusuteel. Holokausti õpetamine ja õppimine annab võimaluse uurida antisemitismi ajalugu ja arengut – tegu on olulise nähtusega, mis tegi holokausti võimalikuks. Antisemitismi ja viha õhutamise tööriistade, nt vihakõne, propaganda, meediamanipulatsioonide ja ühe grupi vastu suunatud vägivalla käsitlemine aitab õppijatel mõista kogukondade lõhestamiseks kasutatavaid mehhanisme.
- Holokausti õpetamine ja õppimine toetab õppijaid ka holokausti ohvrite mälestamisel, mis paljude riikide kultuuris on saanud tavapäraseks. Õppijaid kutsutakse sageli õppekava raames osalema rahvusvahelistel või kohalikel mälestuspäevadel ja -üritustel. Mälestamine ei asenda õppimist, aga holokausti õppimine on vajalik, et õppijad omandaksid vajalikud teadmised ja arusaamad tänapäeval toimuvate mälestusürituste mõtestamiseks ja selle kultuurilise tava jätkamiseks tulevikus. Ühtlasi aitab mälestamine osalejatel tegeleda emotsioonidega, mis on osa tundliku või traumaatilise ajaloo käsitlemisest ja loob võimaluse filosoofiliseks, usundilooliseks või poliitiliseks analüüsiks, mille jaoks akadeemilises õppekavas võib olla keeruline ruumi leida.
Teised katkendid soovitustest siin:
