Soovituste eesmärk on süvendada arusaamist holokaustist, esitades olulisi küsimusi holokausti ajaloolise konteksti, holokausti mahu ja ulatuse ning toimunu põhjuste kohta. Selles peatükis on rida kriitilise tähtsusega küsimusi, mida haridustöötajad saavad holokausti teema raamistamiseks kasutada.
Eelkõige kinnitame kõigile haridustöötajatele, et holokausti saab hoolika ettevalmistuse ja sobivate materjalide toel tõhusalt ja edukalt õpetada. Peatükis „Kuidas käsitleda holokausti?“ arutatakse võimalusi ja raskusi holokausti õpetamisel ja õppimisel ning esitatakse praktilisi lähenemisviise ja meetodeid, mida saab rakendada nii formaalhariduses kui informaalses õppes.
Ühegi aine puhul ei ole üht „õiget“ õpetamisviisi või ideaalset metoodikat, mis sobiks kõikidele õpetajatele ja õpilastele. Esitatud soovitused põhinevad praktilistel kogemustel ja loodetavasti on õpetajatel ja teistel haridustöötajatel neist kasu oma töömeetodite väljatöötamisel, võttes arvesse oma õppijate vajadusi.
3.1 LÄBIVAD PÕHIMÕTTED
3.1.1 Holokausti saab edukalt käsitleda; teemat ei ole põhjust karta
Holokausti käsitlemine võib tekitada õpetajates kõhklusi, kuna teema on tundlik ja keeruline. Mõned õpetajad mõtlevad, kuidas anda õpilastele edasi tragöödia ulatust, holokaustis kannatanud inimeste tohutut arvu ja ebainimlikkust, milleni inimkond võib langeda. Mõned murravad pead, kuidas käsitleda teemat õpilasi traumeerimata ja samas tulla toime erinevate reaktsioonidega. Eelkõige soovivad õpetajad olla valmis erinevateks reaktsioonideks, mida teema intensiivsus võib esile kutsuda.
Kui meetodid ja õppesisu on kohandatud vanuseastmele sobivaks, võib holokausti teemat tutvustada eri vanuses õppijatele. Noorematele võivad sobida konkreetsete inimeste lood, mis käsitlevad ohvreid, põgenemisi ja päästmisi. Vanematele õppijatele võib anda komplekssemat ja nõudlikumat materjali ning rohkem kasutada sobivaid algallikaid. Allikate ja õppevara valikul tuleks lähtuda käesolevatest soovitustest ning arvestada õppijate emotsionaalseid vajadusi ja eriomaseid tingimusi.
Kokkuvõttes ei tasu holokausti teemat karta. See võib tunduda heidutav, aga kogemus on näidanud, et holokausti saab õppes käsitleda edukalt ja positiivsete tulemustega. Tutvuge mitmekesiste materjalidega, mis kirjeldavad meetodeid, parimaid tavasid ja konkreetseid õpetamisstrateegiaid, mida saab tundide kavandamiseks, ülesehitamiseks ja läbiviimiseks kasutada, ning võtke need kasutusele.
3.1.2 Olge keelekasutuses täpne ja määratlege holokausti mõiste
- Keelekasutuse täpsus mõistete ja tegevuste kirjeldamisel aitab õppijatel vältida üldistusi, mis ähmastavad erinevusi ja raskendavad mõistmist. Näiteks mõistet „laager“ kasutatakse väga erinevate kohtade kirjeldamiseks. Kuigi inimesed surid ja neid mõrvati paljudes natside ja nende kaasosaliste rajatud laagrites, ei olnud kõik laagrid teadlikult ehitatud surmalaagriteks. Erinevad laagrid toimisid eri aegadel erinevalt ning nende hulgas oli näiteks koonduslaagreid, orjatöölaagreid ja üleminekulaagreid, kui nimetada vaid mõnda. Täpsed määratlused lisavad konkreetsust ja aitavad vältida vääritimõistmisi.
- Termini „holokaust“ selge määratlemine aitab algusest peale segadusi vältida. IHRA kasutab terminit „holokaust“ Natsi-Saksamaa ja tema kaasosaliste poolt aastatel 1933–1945 riiklikult rahastatud süsteemse juutide tagakiusamise ja hävitamise kirjeldamiseks. Tagakiusamise ja mõrvade kõrgpunkt oli teise maailmasõja ajal. Mõned organisatsioonid – isegi riigiasutused – kasutavad holokausti terminit väga laias tähenduses, hõlmates kõiki natside tagakiusamise ohvreid. Enamik sellele perioodile keskendunud ajaloolasi kasutab täpsemat määratlust, millega tunnistatakse, et juudid langesid süsteemse tagakiusamise ohvriks ja neid hävitati viisil, mis muudab nende saatuse teistest erinevaks. Võimalik erand on romad (rühm, kelle puhul samuti taotleti kõigi hävitamist väikelastest vanuriteni). Teadvustage viise, kuidas terminit võidakse allikmaterjalides tõlgendada ja kasutada. Kasutage termineid järjepidevalt ja täpselt.
- Selgitage, et paljude jaoks on holokausti termin probleemne. Kahest kreekakeelsest sõnast koosnev liitsõna „holokaust“ viitab põletusohvri toomisele. Sellest võib ekslikult eeldada, et juutide massimõrv oli mingit laadi märterlus, aga mitte genotsiidi tagajärg. Seetõttu eelistavad paljud kasutada heebreakeelset sõna shoah, mis tähendab katastroofi.
- Andke õppijatele võimalus terminikasutust kriitiliselt arutada. Selgitage, et näiteks sellised terminid nagu „lõpplahendus“ (Endlösung) või „juudiküsimus“ olid eufemismid, mille võtsid tol ajalooperioodil oma maailmavaate väljendamiseks kasutusele holokausti toimepanijad. Tegu ei ole neutraalse keelekasutusega, mille abil minevikusündmusi erapooletult kirjeldada. Näiteks ka „geto“ mõistet tuleks selgitada, et eristada selle natside kasutatud tähendust varasemast ja hilisemast tähendusest.
- Soovitame haridustöötajatel järele mõelda, kuidas ühiskonnas ja kultuuris holokaustist räägitakse, kuna üldiselt omaksvõetud tähendused võivad mõjutada õppijate arusaamu. Popkultuur ja -diskursus võivad põlistada müüte ja väärarusaamu ajaloo kohta. Järjepidev, täpne ja korrektne keelekasutus aitab eelarvamuslikku mõistekasutust lahti mõtestada.
3.1.3 Käsitlege teemat laialt ja asetage ajalugu konteksti
Holokaust oli rida omavahel seotud sündmusi, mis aja jooksul mitmes riigis sõjaolukorras aset leidsid. Seega on need sündmused jätkuvalt osa paljude Euroopa riikide ajaloost ja ajaloolistest protsessidest. Õppijad peaksid mõistma, et holokaust toimus eri riikides erinevalt. Lisaks oli Euroopa ja maailma ajaloos erinevaid lühiajalisi, keskmise ja pika perspektiivi tegureid, mis muutsid genotsiidi võimalikuks. Looge võimalusi neid tegureid lahti mõtestada, analüüsides laiemat konteksti, milles holokaust aset leidis.
Teadlased on teemat põhjalikult uurinud. Püüdke töökava ja üksikuid tunde kavandades kasutada viimase aja autoriteetseid teadusuuringuid, mis käsitlevad genotsiidi ja selle toimumise eri aspekte.
Teised katkendid soovitustest siin:
