Holokaust oli riiklikult rahastatud süstemaatiline juutide tagakiusamine ja hävitamine Natsi-Saksamaa ja tema kaasosaliste poolt aastatel 1933–1945. Kogu kontinenti hõlmav genotsiid ei hävitanud mitte ainult üksikisikuid ja perekondi, vaid sajandite jooksul välja kujunenud kogukondi ja kultuure. Holokaust toimus samal ajal kui teised natside juhitud tagakiusamised ja mõrvad, mille ohvriks langesid veel mitmed rühmad. Koolitunnid ja tegevused peaksid alati aitama süvendada õppijate teadmisi selle enneolematu hävitustöö kohta ning hoidma alal tagakiusatute ja mõrvatute mälestust. Haridustöötajaid ja õppijaid tuleks innustada ja võimestada mõtlema holokausti tõstatatud moraalsete, poliitiliste ja sotsiaalsete küsimuste üle ning kaaluma nende olulisust tänapäeval. IHRA soovitused holokausti käsitlemiseks tuginevad enam kui 30 liikmesriigi delegaatide teadmistele ning on mõeldud poliitikakujundajatele, praktikutele ja haridustöötajatele, et:
- süvendada teadmisi holokaustist, kindlustades inimeste arusaamade ja teadmiste paikapidavuse ja tõstes teadlikkust antisemitismi võimalikest tagajärgedest;
- luua õppekeskkondi, milles holokausti teemasid saaks käsitleda kaasahaaravalt;
- edendada kriitilist mõtlemist ja refleksiooni holokausti teemadel, sh oskust seista holokausti eitamise ja moonutamise vastu;
- aidata edendada inimõigusi ja genotsiidiennetust hariduses.
Miks käsitleda holokausti?
Holokausti käsitlemine annab õppijatele teadmisi sündmuste kohta, mis seadsid põhjalikult kahtluse alla inimlikud väärtused. Lisaks annab see õppijatele võimaluse mõista genotsiidini viinud mehhanisme ja protsesse ning inimeste valikuid, millega nad tagakiusamisi ja mõrvu kiirendasid, neid aktsepteerisid või neile vastu hakkasid, tunnistades samas, et mõnikord tehti neid valikuid äärmuslikes oludes. Peatükis „Miks käsitleda holokausti?” sõnastatakse mitmed põhimõtted. Hariduskogukond saab neile toetuda minevikusündmuse uurimisel, aga ühtlasi mõelda, kuidas need kujundavad olevikku. Holokausti õpetamine ja tundmaõppimine pakub innustava võimaluse kriitilise mõtlemise ja ühiskonna teadlikkuse arendamiseks ning isiksuse arenguks.
Vt katkendit soovituste peatükist "Miks käsitleda?"
Mida õpetada holokausti kohta?
Soovituste eesmärk on süvendada arusaamist holokaustist, esitades olulisi küsimusi holokausti ajaloolise konteksti, holokausti mahu ja ulatuse ning toimunu põhjuste kohta. Selles peatükis on rida kriitilise tähtsusega küsimusi, mida haridustöötajad saavad holokausti teema raamistamiseks kasutada. Neli põhiküsimust on:
- Millised olid selle genotsiidi ajaloolised tingimused ja olulisimad etapid?
- Miks ja kuidas inimesed neis kuritegudes osalesid või kaasosaliseks said?
- Kuidas juudid tagakiusamisele ja massimõrvadele reageerisid?
- Miks ja kuidas mõned inimesed neile kuritegudele vastu hakkasid?
Esitatakse ka üksikasjalikumaid küsimusi, et aidata õppijatel eri perspektiivist uurida, kuidas ja miks holokaust aset leidis. Küsimused ajendavad uurima tingimusi ja käitumisviise teise maailmasõja eel, ajal ja järel. Need innustavad vaatlema seoseid holokausti ja teiste massikuritegude, näiteks romade vastase genotsiidi vahel, mille natsid ja nende kaasosalised toime panid. Need suunavad haridustöötajaid uurima, kes on vastutav ja kes kaassüüdlane ning mis motiveeris kurjategijate, kaasosaliste, kõrvalseisjate ja päästjate käitumist. Küsimused toovad esile ohvrite reaktsiooni suure mitmekesisuse. Samuti suunavad need arutlema holokausti ajaloo olulisuse üle seoses tänapäeva küsimustega, näiteks põgenike poliitika ja inimõiguste rikkumiste tagajärgedega mitte üksnes asjaga seotud inimeste, vaid ka ühiskondade seisukohast, ning jõupingutustega genotsiidiennetuses.
Vt katkendit soovituste peatükist "Mida õpetada?"
Kuidas õpetada holokausti?
Eelkõige kinnitame kõigile haridustöötajatele, et holokausti saab hoolika ettevalmistuse ja sobivate materjalide toel tõhusalt ja edukalt õpetada. Peatükis „Kuidas käsitleda holokausti?“ arutatakse võimalusi ja raskusi holokausti õpetamisel ja õppimisel ning esitatakse praktilisi lähenemisviise ja meetodeid, mida saab rakendada nii formaalhariduses kui informaalses õppes. Rõhutatakse ajalooliste faktide ja võrdluste ning keelekasutuse täpsuse olulisust. Peatükis suunatakse kasutama õppijakeskseid lähenemisviise, mis toetavad kriitilist mõtlemist ja refleksiooni. Juhitakse tähelepanu, kuidas hoolikalt valida õppijatele sobivaid esmaseid ja teiseseid allikaid, mis toovad selgelt esile ajalooliste tegelaste individuaalsuse ja tegevusvõimekuse. Peatükis arutletakse ka selle üle, kui tähtis on käsitleda ajaloolise konteksti nüansse ja vältida pseudoajaloolisi võrdlusi, kui holokausti vaadeldakse teiste valdkondade, näiteks genotsiidiennetuse või inimõiguste kontekstis.
Vt katkendit soovituste peatükist "Kuidas õpetada?"
