Kuidas õpetada holokausti koolides

Ei ole olemas ühtainust "õiget" teed ühegi aine õpetamiseks, mingit ideaalset metoodi¬kat, mis oleks sobiv kõikidele õpetajatele ja õpilastele. See, mida siin pakutakse, on juhised ja nõuanded, mis võivad kooliõpetajatele kasulikuks osutuda nende endi tööplaanide ülesehitamisel, võttes arvesse üksikute õpilaste õpivajadusi. Selles juhendis on kasutatud holokausti õpetamise kogemusega asutuste parimat ajakohast praktikat, püüdmaks lahendada õpetajate mõningaid muresid selles osas, kuidas läheneda sellele väga raskele teemale, ja esitamaks võimalikke lähenemisviise.

Holokaustiõpetus põhineb teadusliku uurimistöö edusammudel ja on oluliselt muutunud viimase kolme aastakümne jooksul; käesolevas dokumendis püütakse peegeldada pedagoogilise arengu ning täiustamise pidevat protsessi ja sellisena ei ole see mõeldud viimase sõnana selles aines.


Kokkuvõte

  • Holokausti on võimalik õpilastele edukalt õpetada; ärge kartke sellele ainele läheneda
  • Defineerige mõiste "holokaust"
  • Kujundage positiivne õpikeskkond aktiivse pedagoogika ja õpilasekeskse lähenemisviisiga
  • Individualiseerige ajalugu statistika ülekandmisega konkreetsete isikute elulugudele
  • Kasutage pealtnägijate tunnistusi, et see ajalugu oma õpilaste jaoks "tõelisemaks" muuta
  • Õppeprogramme läbiv lähenemine rikastab õpilastepoolset holokausti mõistmist
  • Looge ajaloole kontekst
  • Käistlege teemat laiahaardeliselt ja tasakaalustatult
  • Olge oma keelekasutuses täpne ning nõudke sedasama oma õpilastelt
  • Tehke vahet holokausti ajaloo ja õppetundide vahel, mida sellest ajaloost saada võib
  • Vältige lihtsaid vastuseid keerulistele ajalooküsimustele
  • Tagage õpilaste juurdepääs algallikatele
  • Õpilasi tuleks valvsaks teha asjaolu suhtes, et suure osa holokausti tõendus-materjalist on loonud selle toimepanijad
  • Julgustage oma õpilasi kriitiliselt analüüsima holokausti erinevaid tõlgendusi
  • Olge tundlik kirjaliku ja visuaalse sisu sobivuse suhtes ja ärge kasutage jubedust-tekitavaid kujundeid oma õpilastele holokausti õpetamisel
  • Vältige mis tahes grupile tekitatud valu võrdlemist mingi teise grupi valuga
  • Lubage oma õpilastel uurida ohvrite mitmesuguseid reageeringuid, kaasa arvatud mitmeid vastupanuvorme natsidele
  • Hoolitsege selle eest, et juudi rahvast ei määratletaks üksnes holokausti kaudu
  • Viidake sellele, et holokaust ei olnud vältimatu
  • Ärge püüdke holokausti toimepanijate tegusid seletada sellega, et nad olid "ebainimlikud koletised"
  • Tehke hoolikalt vahet kuritegude toimepanijate vahel mineviku ja tänapäeva ühiskonnas Euroopas ning mujal
  • Julgustage oma õpilasi tundma õppima paikkonna, piirkonna, riigi ja maailma ajalugu ning mälu
  • Paluge õpilastel osaleda üleriigilistes ja kohalikes mälestamis- ja mäletamis-traditsioonides ja mõtiskleda selle üle
  • Valige välja sobivad õpitegevused ja vältige simulatsiooni kasutamist, mis õhutaks õpilasi ennast kas holokausti toimepanijate või ohvritega samastama
  • Vältige mineviku salgamise seadustamist
  • Olge teadlik õppematerjalide, kaasa arvatud interneti võimalustest ja ka piirangutest
  • Tehke vahet ajalooliste ja kaasaegsete sündmuste vahel ning vältige ajalooliselt mittepädevaid võrdlusi
  • Olge vastuvõtlik oma õpilaste murede suhtes

Holokausti on võimalik õpilastele edukalt õpetada; ärge kartke sellele ainele läheneda

Paljudele õpetajatele on vastumeelt oma õpilastega koos holokausti ajalugu uurida, sest nad tajuvad selle teema õpetamisel raskusi. Neid rusub see, kuidas tragöödia mastaape edasi anda, kuidas rääkida sellega seotud tohutu suurtest arvudest ning sügavikust, kuhu inimsus vajuda võib. Nad mõtlevad, kuidas liigutada õpilasi ilma neid traumeerimata, muretsevad õpilaste võimaliku ainele reageerimise üle ning selle üle, kuidas toime tulla "ebasündsa käitumisega" klassiruumis, nagu näiteks itsitamise või antisemiitlike ja rassistlike märkustega.

Ärge kartke sellele ainele läheneda, sest kuigi see võib heidutada, on kogemus näidanud, et holokausti võib õpilastele edukalt õpetada ja sel võivad olla väga positiivsed tulemused.


Defineerige mõiste "holokaust"

Mõiste "holokaust" selge definitsioon on oluline. Paljud õpetajad kasutavad seda mõistet väga laias tähenduses, hõlmates natsliku tagakiusamise kõiki ohvreid. Ometi kasutab enamik selle perioodi ajaloolasi täpsemat definitsiooni (vaata töökonna juhendit "Mida õpetada" hariduse töögrupi infolingi all).

Õpilased peaksid olema teadlikud sellest, et paljude inimeste jaoks on mõiste "holokaust" problemaatiline. Holokaust on piibellik ohverdus ja selle mõiste kasutamine võiks näiliselt tähendada, et juutide massimõrv oli märtrisurma vorm, ent holokaustis ei olnud midagi püha. Ka teisi mõisteid tuleks kasutada hoolikalt. "Lõpplahendusest" rääkimine tähendaks tapjate keele kasutamist; sõna "genotsiid" kasutamine võib tunduda natside rassikontseptsiooni aktsepteerimisena. Paljud eelistavad heebreakeelset sõna "Shoah", mis tähendab "katastroofi" ja ei ole laetud religioosse tähendusega.


Kujundage positiivne õpikeskkond aktiivse pedagoogika ja õpilasekeskse lähenemisega

Holokaust esitab väljakutse paljudele arvamustele, mida noored võivad pidada enesestmõistetavaks ühiskonna iseloomu, progressi, tsivilisatsiooni ja inimkäitumise kohta. Õpilastel võib olla kaitsereaktsioone, negatiivseid tundeid või tahtmatust süveneda natsliku ajalooperioodi või holokausti ajalukku. Selleks, et niisuguseid küsimusi avameelselt käsitlema ja arutama võiks hakata, on oluline usalduslik atmosfäär.

On oluline kujundada avatud õpikeskkond, kus õpilastele on antud ruumi ja aega järelemõtlemiseks, kus neid julgustatakse küsimusi esitama, läbi arutama oma mõtteid ja hirme ning jagama ideid, arvamusi ja muresid.

Õppimine peaks olema õpilasekeskne. Õpetaja roll peaks seisnema pigem arutelule kaasaaitamises kui loengupidamises, ja noori tuleks julgustada mängima aktiivset rolli oma õppimises. Ajalugu ei ole teadmiste kogum, mida õpetaja mõistusest õpilaste mõistusesse üle kanda, vaid see peaks olema avastusretk, milles noored inimesed formuleerivad omaenda uurimisliine, analüüsivad mitmesuguseid teabeallikaid, seavad küsimuse alla erinevaid sündmuste tõlgendusi ja esitusi ning leiavad omaenda vastused vaidlustatavatele ajaloo- ja moraaliküsimustele.


Individualiseerige ajalugu statistika ülekandmisega konkreetsete isikute elulugudele

Statistilised uuringud on olulised ja õpetajad peaksid leidma meetodeid oma õpilaste jaoks holokausti mastaabi ja sellega seotud arvude reaalseks muutmiseks. Ent paljudel noortel on raske end holokausti tragöödiaga suhestada, kui see on esitatud üksnes statistilistes terminites.

Õpilastele tuleks anda võimalusi näha natside poolt tagakiusatud inimesi mitte näota ohvrite massina, vaid üksikisikutena. Kasutage juhtumiuuringuid, ellujääjate tunnistusi ning kirju ja päevikuid sellest ajajärgust, näitamaks inimlikku kogemust ning tagamaks, et õpilased saavad aru sellest, et iga "statistilise näitaja" taga on olnud reaalne isik, inimene koos eluga enne holokausti, sõprade ja perekonnaga. Rõhutage alati ohvrite väärikust.

Holokaustiuuring, milles ei suudeta küsimuse alla seada stereotüüpseid vaateid selle kohta, et kõik holokausti toimepanijad olid kas hullud või sadistid, et kõik päästjad olid kangelaslikud, julged, head ja lahked, et kõik kõrvaltvaatajad olid ükskõiksed, kätkeb endas riski kaotada mineviku inimeste inimlikud jooned ja muuta nad pigem karikatuurideks, kui esitada neid reaalsete inimestena.

Keskendudes üksikisikute elulugudele, nende ees seisnud kõlbelistele dilemmadele ja tehtud valikutele, võivad õpetajad holokausti ajaloo noortele vahetumaks ja huvitavamaks ning nende tänapäevaelule kohasemaks muuta.


Kasutage pealtnägijate tunnistusi, et see ajalugu oma õpilaste jaoks "tõelisemaks" muuta

Paljudes riikides on ühiskonnas holokausti üleelanuid, kes on veel elus. Kui saate nende üleelanutega ühendusse astuda ja neid oma klassiruumi kutsuda, on teil võimalus õpilastele erilist ja jõulist hariduslikku kogemust pakkuda. Kellegagi koos olla, kes on kogenud kujuteldamatut, võib klassiruumis tekitada tõelise empaatia. Mitmed organisatsioonid võivad aidata teil korraldada, et keegi teie kooli rääkima tuleks.

Siiski, kui arvestada seda, et holokausti üleelanute vanus pidevalt kasvab, võib teie õpilaste jaoks mitte osutuda võimalikuks seda vahetut isiklikku kontakti saada. Sellistel juhtudel peaksid õpetajad uurima videotunnistuste kasutamist, et edasi anda holokaustiga seotud isikute lugusid. Teistel isikutel, kes olid holokaustiga vahetult seotud või neid sündmusi oma silmaga nägid, on samuti suure tähtsusega tunnistusi anda. Kui saate kutsuda päästjaid, vabastajaid ning teisi oma klassiruumi, siis nende isiklikud lood rikastavad samuti paljugi õpilaste arusaamist holokaustist.

Kui otsustate kutsuda oma klassiruumi kellegi rääkima oma isiklikest läbielamistest, vestelge eelnevalt selle inimesega, et kindlaks teha, kas ta on võimeline gruppidele esinema ja kas talle on selged teie kasvatuslikud eesmärgid.

Tehke oma klassiga eeltööd, tagamaks et teie õpilased oleksid aupaklikud ja rääkija tunnetega arvestavad. Õpilased peaksid mõistma, et kuigi nendest sündmustest on möödunud palju aega, on rääkijal ikkagi valus jutustada niisugustest tugevalt isiklikest läbielamistest.

Tagage, et teie õpilastel oleks eelnevalt kindlad alusteadmised nende sündmuste kohta ajaloos. Võimalust kohtuda tunnistajatega ei tohiks kasutada esmajoones selle ajajärgu ajalooliste sündmuste edasiandmiseks - enamjaolt ei ole need inimesed väljaõppinud ajaloolased ega õpetajad, samuti ei pruugi nende läbielamised olla sama "tüüpi" nagu enamikul inimestel holokausti ajal. Selle asemel on teie õpilastel haruldane võimalus kohata kedagi, kes otseselt tunnistas ja koges neid sündmusi, ning kuulata unikaalset isikustatud tõendusmaterjali.

Julgustage õpilasi üleelanule küsimusi esitama mitte üksnes selle kohta, mis temaga holokausti ajal juhtus, vaid ka tema elu kohta enne ja pärast seda, nii et nad tajuksid inimest tervikuna, ning ka seda, kuidas ta on suutnud elada oma läbielamistega.

Kuigi ei ole võimalik ühe inimese eluloo järgi üldistusi teha, võib holokausti üleelanu, päästja või vabastajaga kohtumise tulemuseks olla ajalooliste sündmuste reaalsemaks muutmine teie õpilastele, kinnistades seda, et tragöödia sai osaks tavalistele inimestele.


Õppeprogramme läbiv lähenemine rikastab teie õpilastepoolset holokausti mõistmist

Holokaustiga seotud sündmused puudutavad nii paljusid inimkäitumise aspekte, et see on äärmiselt tähtis kõikide ainete õpetajatele. Kuigi mõistlik arusaam ajaloost peab olema holokausti õppimise aluseks, ei ole ajaloolastel monopoli selle teema suhtes. Kujuteldavad ühenduslülid erialade vahel võivad tööplaani tõhusamaks muuta, kasutades erinevate valdkondade kogemusi, käsitledes holokausti mitme vaatenurga alt ja arendades edasi teiste ainete tundides saadud mõtteid ning teadmisi.

Jutustustes holokaustist kujutatakse inimkäitumise äärmusi, vihkamist ja julmust, kuid ka julgust ja humaansust. Holokaustist teadasaamine ajaloo kaudu kutsub esile tugevaid emotsioone, mida luule, kunst ja muusika võivad õpilastel loovalt ja kujundlikult aidata väljendada. Holokaust tõstatab olulisi kõlbelisi, teoloogilisi ja eetilisi küsimusi, mida teie õpilased võiksid uurida oma religiooniõpingutes, kodanikuõiguse või kodanikuõpetuse tundides.

Õppeainetevahelist lähenemist koordineerides ja teiste õppeainete alal töötavate kolleegide kogemusi kasutades jaotate te õpetamise koormust ja rikastate holokausti mõistmist oma õpilaste poolt.


Looge ajaloole kontekst

Holokausti asetleidmist tuleb uurida Euroopa ja terve maailma ajaloo kontekstis, et anda õpilastele kätte vaatenurk eelnenud sündmuste ja asjaolude kohta, mis sellele kaasa aitasid.


Käsitlege teemat laiahaardeliselt ja tasakaalustatult

Holokaust ei olnud ühetaoline sündmus, vaid see erines tunduvalt riigiti ja erinevatel ajahetkedel (vaata töökonna juhendit "Mida õpetada" hariduse töögrupi infolingi all).


Olge oma keelekasutuses täpne ja nõudke sedasama oma õpilastelt

Holokausti kohta on palju müüte ja teie õpilastel võib selle teemaga kokku puutudes olla palju eelarvamusi. Mitmetimõistetavused teie keelekasutuses võivad kaasa aiadata väärarusaamade süvenemisele.

Vältige holokausti toimepanijate sõnavara kasutamist, mis peegeldab nende vaateid. Mõisteid nagu "lõpplahendus" võib tsiteerida ja kriitiliselt analüüsida, kuid neid ei tohiks kasutada ajaloolise sündmuse kirjeldamiseks.

Definitsioonid on olulised, sest nad nõuavad täpsust ja selget mõtlemist. Üheks näiteks on mõiste "laager" kasutamine. Kuigi inimesi suri paljudes natside ja nende kollaborantide poolt loodud laagrites, ei ehitatud mitte kõiki laagreid teadlikult hävituskeskusteks. Olid olemas näiteks kontsentratsioonilaagrid, sunnitöölaagrid ja transiidilaagrid. Erinevad laagrid funktsioneerisid erineval viisil erinevatel aegadel. On oluline, et õpetajad oleksid väga täpsed, kirjeldades tegevusi, mis leidsid aset erinevates selle ajalooga seotud laagrites ja väldiksid laagrite kohta üldistuste tegemist.


Tehke vahet holokausti ajaloo ja õppetundide vahel, mida sellest ajaloost saada võib

Tehke hoolikalt vahet holokausti ajaloo ja kõlbeliste õppetundide vahel, mida võib saada selle ajaloo uurimisel. On olemas oht ajaloojutustust moonutada, kui see on ülelihtsustatud või kui sellele on antud mingi kindel vorm, et sobitada seda kõlbelise õppetunni andmiseks, mida õpetajad tahaksid, et nende õpilased saaksid.

Nendest sündmustest teadasaamine võib noori inimesi tundlikuks muuta kaasaegsete eelarvamuste ja ebaõigluse suhtes; holokaust võib asetada õpilased vastamisi stereotüüpide, müütide ja väärarusaamadega ning võimaldada neil kontrollida saadud eelarvamusi ajaloolise tõendusmaterjali taustal. Kuid kõlbelised õppetunnid ei ole hästi põhjendatud, kui nad ei rajane hoolikal ja objektiivsel ajaloodokumendi lugemisel.

Selline ajaloouurimus, mida me peaksime oma õpilastelt ootama, näitab neile seda keerulist maailma, kus niisugused valikud tehti ja niisugused otsused vastu võeti. Õpilased tuleks seada vastamisi reaalsete dilemmadega, mille ees inimesed minevikus seisid. Üksnes siis võib inimeste tegevust (ja tegevusetust) näha nende enda aja kontekstis ja üksnes siis võime saada tähendusrikkaid õppetunde tänapäevaks.


Vältige lihtsaid vastuseid keerulistele ajalooküsimustele

Soov "õppetundi saada" kätkeb endas riski anda holokausti kohta ülelihtsustatud seletusi, milles ei võeta arvesse ajaloolist konteksti, milles otsuseid tehti. Niisugune käsitlus võib keeruliste sündmuste mõistmise õpilaste jaoks taandada otseselt hea ja halva õppetunnile - "Holokaust leidis aset, sest inimesed ei osanud teha õigeid kõlbelisi valikuid" - ja põhjustada pealiskaudset suhtumist ajaloo õppimisel.

Õpilased peaksid juurdlema ajalooküsimuste üle. See tegevus võiks sisaldada küsimuse esitamist, miks juutide saatus erinevates riikides nii erinev oli, ja võiks uurida Saksa okupatsioonirežiimide tüüpide varieerumist riikide vahel. Niisugused uurimused tõstatavad alati kõlbelisi küsimusi, kuid õpilasi tuleks julgustada minevikku leebelt suhtuma. On kerge hukka mõista neid, kes keeldusid juute peitmast või oma juudi naabreid aitamast, ent kõrvalseisjate poolt kergelt langetatud kõlbelised otsustused ei süvenda arusaamist ajaloost ega muuda õpilasi paremateks kodanikeks.

Arvestades selle ajaloo komplitseeritust, peaks õpilastel olema võimalus sügavuti uurida ja juurelda holokausti, kaasaarvatud päästjate dilemma üle, kes pidid iga päev peidetuid aidates otsustama, kas jätkuvalt riskida iseenda ja oma perekonna eluga või mitte; selle üle, miks liitlased ei teinud rohkemat juutide päästmiseks; miks Judenräte mõned esindajad koostasid nimekirju oma rahvuskaaslastest juutidest nende surmalaagritesse deporteerimiseks; miks enamik inimesi okupeeritud maades ei teinud midagi oma juutidest naabrite abistamiseks; ja selle üle, miks tavalised mehed ja naised olid nõus massimõrvas osalema.

See keeruline teemavaldkond ei võimalda alati lihtsaid vastuseid anda, ja tegelikkuses tõstatub mitu korda rohkem küsimusi kui on vastuseid. Noorte inimeste jaoks on tõepoolest oluline mõista, et mõnedele küsimustele ei olegi võimalik vastata.


Tagage õpilaste juurdepääs algallikatele

Tolle aja kirjad, päevikud, ajalehed, kõned, kunstiteosed, korraldused ja ametlikud dokumendid on see materjal, mis aitab mõista holokausti toimepanijaid, ohvreid, päästjaid ja kõrvalseisjaid. Algallikate materjal on oluline igasuguseks tõsiseks inimeste motivatsiooni, mõtete, tunnete ja tegude uurimiseks minevikus ja samuti igaks tõsiseks püüdluseks mõista tehtud valikuid ning seda, miks sündmused just sellisel kujul aset leidsid.

Õpilastel peaks olema võimalus kriitiliselt originaalset algmaterjali analüüsida ja mõista, et analüüs, tõlgendamine ja arusaamine peavad põhinema ajaloolise tõendusmaterjali korralikul lugemisel.


Õpilasi tuleks valvsaks teha asjaolu suhtes, et suure osa holokausti tõendus-materjalist on loonud selle toimepanijad

Suur osa holokausti tõendusmaterjalist, nii kirjalikest dokumentidest, fotodest kui ka filmidest, on loodud natside enda poolt, nii et on olemas oht vaadelda minevikku üksnes holokausti toimepanijate silmade läbi. Kui sellist materjali ei kasutata ettevaatlikult, riskime sellega, et näeme ohvreid nii, nagu natsid neid nägid - objektideks muudetuna, alandatuna ja inimlikest joontest ilmajäetuna.

Selline tõendusmaterjal on vaja konteksti panna, ning õpetajad peavad arvesse võtma lapse tunnetuslikku ja emotsionaalset vanust, tagades, et nende kujutluspiltide kasutamine oleks sobiv, et õpilased oleksid hästi ette valmistatud selleks emotsionaalseks mõjuks, mis nad võivad saada ja et noortele oleks pärast antud võimalus mõelda ning arutada oma reageeringute üle.

Tuleks hoolitseda ka selle eest, et tasakaalustada need dokumendid ja fotod ohvrite enda päevikute, kirjade, fotode ja muu tõendusmaterjaliga, nii et nende häält oleks kuulda.


Julgustage oma õpilasi kriitiliselt analüüsima holokausti erinevaid tõlgendusi

Klassiõppele avaldab mõju laiem kultuurikontekst, ning holokaust on tulnud inimeste kujutluspilti paljudes ja mitmekesistes vormides. Akadeemiline ja populaarne ajalugu, kunstilised filmid, massimeedia, dokumentaalfilmid, kunst, teater, romaanid, mälestusmärgid ja muuseumid kujundavad kõik kollektiivset mälu. Iga tõlgendus on mõjustatud asjaoludest, milles see on loodud ning võib sama palju kõnelda oma ajast ja kohast, kus see on loodud, nagu kujutatavatest sündmustestki.

On oluline, et õpilased arvestaksid, miks ja kuidas need minevikukujutused loodud on, arvestaksid tõendusmaterjali valikut, millel need põhinevad ja nende loojate kavatsusi. Õpilased peaksid teadvustama, et kuigi on olemas õiguspärased ajaloolise väitluse valdkonnad, ei järeldu siit seda, et kõik tõlgendused oleksid võrdväärselt paikapidavad (vaata lõiku Vältige mineviku salgamise seadustamist).


Olge tundlik kirjaliku ja visuaalse sisu sobivuse suhtes ja ärge kasutage jubedusttekitavaid kujundeid oma õpilastele holokausti õpetamisel

Üksikasjalike holokaustipiltide kasutamine kavatsusega šokeerida ja kohutada on alandav ohvritele ja hoolimatu õpilaste suhtes. Austus nii holokausti ohvrite kui ka klassiruumi suletud kuulajaskonna vastu nõuab tundlikku lähenemist ja selle hoolikat läbimõtlemist, mis õieti moodustab sobiva materjali. Õpetajad, kes on palju aega kulutanud suhete kujundamisele oma õpilastega, riskivad usalduse reetmisega, allutades nad kõige kohutavamatele ja häirivamatele kujutluspiltidele. Seda tüüpi materjal võib ühtlasi põhjustada stressi ning piinlikkust, mis võib viia närvilise naeru ja ebasündsate märkusteni klassiruumis.

Holokausti võib efektiivselt õpetada ilma fotodeta alasti kehade hunnikutest, ja selliste piltide ülemäärane kasutamine võib olla kahjulik. Šokki ja äkilisi tundepööranguid tekitades vaevalt kujuneb väärtuslik õpikogemus. See võib hoopis mõjuda inimlikkust vähendavalt ja kinnistada suhtumist juutidesse kui ohvritesse.

Kui õpetajad otsustavad kasutada fotosid metsikustest, peaksid nad seda tegema üksnes siis, kui on selge, et sellest õpilastele hariduslikku kasu on.


Vältige mis tahes grupile tekitatud valu võrdlemist mingi teise grupi valuga

Selleks et selle ajajärgu universaalseid õppetunde tõesti mõista - lähtudes väitest, et holokausti õppides võib noori tundlikuks muuta tänapäeva maailma tagakiusamise, diskrimineerimise ja vihkamise suhtes - tuleks teie tööplaani lülitada kõigi natsliku tagakiusamise ohvrite kogemus ning selle tagakiusamise ideoloogiline tagapõhi.

Juudi kogemuse erilisuses näeme natslikust antisemitismist tulenenud diskrimineerimist, majanduslikku ekspluateerimist, tagakiusamist ja tapmist, kuid muude vihkamise ja sallimatuse vormide näiteid, mis on samavõrd olulised tänapäeva ühiskonnale, peame otsima mujalt: mustlaste, homoseksuaalide, kommunistide, poliitiliste teisitimõtlejate ja ühiskondlike nonkonformistide natsliku tagakiusamise ja tapmise juurest.

Kõigi natsliku tagakiusamise all kannatanud ohvrite tagakiusamist tuleb käsitleda seda juudi kogemusega suhestamata. Ei ole olemas kannatuse hierarhiat natsliku ajajärgu piirides ega ka holokausti ning muude genotsiidi vormide vahel.

Natsliku tagakiusamise teiste ohvrite kogemust ei tuleks taandada üheks lisatunniks, kus kõiki need eraldiseisvaid gruppe käsitletaks, justkui nad oleksid üks ja seesama. Selle asemel peaks jutt nendest gruppidest olema integreeritud jutustusse juudi rahva tagakiusamisest, näiteks võiks uurida sarnasusi ja erinevusi juutide genotsiidi ja mustlaste genotsiidi vahel, või juurelda ühenduslüli üle natsliku "eutanaasia" programmi personali ning metoodika ja Ida-Euroopa surmalaagrite vahel.

Sellisel lähenemisel tuleks mitte üksnes tunnistada teiste ohvrite tagakiusamist, vaid ka aidata kaasa juudi kogemuse erilisuse mõistmisele, ning see peaks aitama holokausti laiemasse ajaloolisesse konteksti asetada. Nii nagu ei ole võimalik seletada juudi rahva massimõrva ilma Teise maailmasõja kontekstita, pole ka piisav, kui õppida seda lugu isoleerituna teiste ohvrigruppide tagakiusamisest.


Lubage oma õpilastel uurida ohvrite mitmesuguseid reageeringuid, kaasa arvatud mitmeid vastupanuvorme natsidele

On arvukaid vastupanuvorme natslikule tagakiusamisele, alates relvastatud võitlusest kuni inimväärikuse säilitamise viisi leidmiseni kõige ekstreemsemas geto- ja laagriolukorras. Mitte alati ei leppinud natside ohvrid passiivselt oma tagakiusamisega. On oluline uurida, kuidas ohvrid reageerisid, millised olid nende tegevusvabaduse piirid ning süveneda paljudesse väga erinevatesse juudi holokaustile vastupanu vormidesse.


Hoolitsege selle eest, et juudi rahvast ei määratletaks üksnes holokausti kaudu

Holokausti sündmused tuleks asetada ajaloolisse konteksti. On vaja näidata elu enne ja pärast holokausti, et teha selgeks, et juudi rahval on pikk ajalugu ning rikas kultuuripärand, ja tagada, et õpilased ei mõtleks juutidest üksnes kui natslikus tagakiusamises inimsusest ilmajäetud ja alandatud ohvritest. Noored peaksid teadvustama tohutu suurt kaotust kaasaegsele maailmakultuurile, mis tulenes rikaste ning elujõuliste juudi kogukondade hävitamisest Euroopas.


Viidake sellele, et holokaust ei olnud vältimatu

See, et ajaloosündmus leidis aset, seda dokumenteeriti õpikutes ja filmides, ei tähenda sugugi, et see pidi juhtuma. Holokaust leidis aset, sest üksikisikud, grupid ja rahvad tegid otsuseid selle kohta, kas tegutseda või mitte tegutseda. Keskendudes nendele otsustele, saate heita pilku ajalukku ning inimloomusele ja suudate paremini abistada oma õpilastel kriitiliselt mõelda.


Ärge püüdke holokausti toimepanijate tegusid seletada sellega, et nad olid "ebainimlikud koletised"

Holokaust oli inimlik sündmus koos inimlike põhjustega. On vaja "taashumaniseerida" kõik holokausti segatud inimesed: näha ohvreid, päästjaid, kollaborante, kõrvaltvaatajaid ja selle toimepanijaid tavaliste inimolenditena erilistes olukordades. Seda on vaja mitte selleks, et toimepanijaid normaalsetena kujutada, vaid et tunnistada, et enamik ei olnud sadistlikud psühhopaadid ning et "kurjus" ei ole piisavaks holokausti seletuseks.

Raskem küsimus seisneb selles, kuidas oli inimlikult võimalik, et tavalised mehed ja naised, armastavad isad ja abikaasad, võisid vabatahtlikult osaleda süütute meeste, naiste ja laste mõrvamises.

On vaja holokausti toimepanijate motivatsioon sügavuti läbi uurida, ning õpilased peaksid kasutama algdokumente, juhtumiuuringuid ja inimeste elulugusid, kaalumaks ideoloogia, antisemitismi, võimuahnuse, kaaslaste surve, majandusliku olupoliitika, kriminaalse psühhopatoloogia ja muude faktorite suhtelist tähtsust, et teha selgeks, miks inimesed toimisid, nagu nad toimisid.


Tehke hoolikalt vahet kuritegude toimepanijate vahel mineviku ja tänapäeva ühiskonnas Euroopas ning mujal

Õpilastes ei peaks kujundama arvamust, et kõik sakslased olid natsid või et saksa rahval oli ainulaadne eelsoodumus genotsiidiks. Neil peaks olema võimalik uurida saksa rahva erinevaid reageeringuid natslikule poliitikale, sealhulgas entusiastlikku toetust, koostööd, rahulolematust, apaatiat ning aktiivset vastupanu.

Tehke hoolikalt vahet mineviku Saksamaa ja kaasaegse Saksamaa vahel. Holokausti sündmused tuleb asetada nende ajaloolisesse konteksti, nii et tänapäeva Saksamaa inimesed, poliitika, ühiskond ja kultuur oleks selgelt eristatud natsi minevikust.

Õpilased peaksid ka aru saama, et antisemitism on üleilmne ja sajandeid vana nähtus, ja Euroopa lõikes oli palju mittesakslastest holokausti toimepanijaid ja vabatahtlikke kollaborante. Muude rahvuste esindajad teenisid SSi üksuste kõrval või tegutsesid kontsentratsioonilaagri valvuritena, kohalik politsei aitas kaasa juutide kokkukoondamisel ja deporteerimisel surmalaagritesse, mõnikord õhutasid kohalikud inimesed pogromme oma juudi naabrite vastu või reetsid peidus olevaid juute. Valitsused, kes olid Natsi-Saksamaa liitlased, aitasid mõrvadele kaasa omal algatusel.


Julgustage oma õpilasi tundma õppima paikkonna, piirkonna, riigi ja maailma ajalugu ning mälu

Kui elate riigis, kus holokaust aset on leidnud, rõhutage erilisi sündmusi riigi ajaloo tolle ajajärgu kontekstis, jätmata tähelepanuta holokausti Euroopa dimensiooni. See juurdlus peaks hõlmama ohvrite, päästjate, holokausti toimepanijate, kollaborantide, vastupanu osutajate ja kõrvaltvaatajate kogemusi ja peaks läbi uurima, mil määral on igaüks neist kaasatud teie paikkondlikus, piirkondlikus või riiklikus mälus ja ajalookäsitlustes.

Kui elate riigis, mis Teise maailmasõja ajal kuulus liitlasvägede koosseisu või jäi neutraalseks, julgustage oma õpilasi uuesti läbi uurima selle ajajärgu riiklikku käsitlust. Miks riigid ei võtnud vastu rohkem põgenikke 1930ndatel ja 1940ndatel aastatel? Miks liitlased ei teinud juutide päästmisest endale üht sõjalist eesmärki? Kas oleks saanud teha enamat, et päästa Euroopa juute?


Paluge õpilastel osaleda üleriigilistes ja kohalikes mälestamis- ja mäletamis-traditsioonides ja mõtiskleda selle üle

Niisugused sündmused nagu holokausti mälestamispäevad annavad võimaluse põlvkon-dadevahelisteks projektideks, soodustavad arutlust pereliikmete vahel asjaomaste tänapäevaste küsimuste üle ning aitavad kaasa muude kogukondliku õppimise vormide rakendamisele.

Võimaldades holokausti õppimise viia klassiruumist välja kohalikku kogukonda, võivad sellised juhtumid ka ise saada uurimise ja õppimise aineks. Õpilastel võiks paluda järele mõelda selle üle, kuidas kultuurilised mõjutused kujundavad mälu ja mälestusmärke, millise valiku on nende kogukond teinud oma mineviku kajastamisel, kuidas erinevad grupid teevad valikuid ajaloost ja panevad kokku oma käsitluse, kas nende rahvas käsitleb oma riikliku ajaloo keerulisi aspekte ja kuidas niisugused mälestamised erinevad mälestamistest teistes maades.


Valige välja sobivad õpitegevused ja vältige simulatsiooni kasutamist, mis õhutaks õpilasi ennast kas holokausti toimepanijate või ohvritega samastama

Kuigi empaatiategevuste kasutamine võib olla väga efektiivseks meetodiks noorte inimeste huvi äratamisel ajaloo vastu, tuues välja inimkogemuse ja reageeringud minevikusündmustele, tuleb olla väga hoolikas nende tegevuste valikul, hakates käsitlema nii tundlikku ainet nagu seda on holokaust.

Õpilastel võib näiteks olla kasulik võtta neutraalse riigi esindaja roll, kes reageerib nendele sündmustele: ajakirjanik, kes oma ajalehele juutide tagakiusamisest artiklit kirjutab; murelik kodanik, kes kirjutab oma poliitilisele esindajale või kampaania¬korral¬daja, kes püüab mobiliseerida avalikku arvamust. Niisugused tegevused võivad olla head õppimise motiveerimisel ja näitavad kätte võimalikud tegutsemisviisid, mida õpilased võivad kasutada sündmuste puhul, mis neid tänapäeva maailmas puudutavad.

Õpetajad peaksid siiski olema teadlikud sellest, et mõned noored inimesed võivad end liialt samastada holokausti sündmustes osalejatega, neid võib erutada natside võim ja isegi "glamuur", või on nad haiglaslikult lummatud ohvrite kannatustest. Selles seisnebki oht loova kirjutamise või rollimängu harjutuste puhul, mis õhutavad õpilasi ette kujutama, et nad olid otseselt holokaustis kaasatud. Õpilaste loova eneseväljenduse kasutamine õppeprogrammi läbivas lähenemises võib kasulik olla, kuid õpetajate eesmärgid peaksid olema selged. Tihti on "empaatiaharjutused" halvamaigulised ja jätavad pedagoogiliselt soovida, sest tegelikult on meil võimatu ette kujutada, välja arvatud kõige pealiskaudsemas mõttes, mis tunne oleks olla olukorras, mis meie enda elukogemusest niivõrd kaugele jääb.

Niisugused meetodid kahvatuvad tõelise empaatia kõrval, mida paljud õpilased on võimelised kogema, kokku puutudes isikute elulugude, juhtumiuuringute ja holokausti üleelanute tunnistustega.


Vältige mineviku salgamise seadustamist

Holokausti salgamine on ideoloogiliselt motiveeritud. Salgajate strateegia seisneb selles, et külvata kahtluseseemet ajalootõendite tahtliku moonutamise ja vääresituse kaudu. Õpetajad peaksid vaatama ette, et nad tahtmatult salgajaid vääras väitluses osalemisega ei seadustaks.

Peab olema ettevaatlik, et salgajatele mitte platvormi võimaldada - ärge kohelge holokausti salgamist kui legitiimset ajaloolist argumenti või ärge püüdke salgajate seisukohti ümber lükata tavalise ajaloolise väitluse ja ratsionaalse arutlusega.

Paljud õpetajad usuvad ometi, et holokausti salgamise nähtust tuleb õpilastega lähemalt uurida, kas siis seetõttu, et noored ise küsimuse tõstatavad või seetõttu, et õpetajad muretsevad selle üle, et nende õpilased võivad niisuguseid vaateid elus hiljem kohata ja olla ette valmistamata salgajate retoorikameetodite ja nende segadusse ajamise või eksiteele viimise oskuse vastu.

Kui see on nii, siis tuleks holokausti salgamist käsitleda eraldi holokausti ajaloost. Seda võib käsitleda koos mingi iseseisva teemaga, mis on seotud sellega, kuidas antisemitismi vormid on aja jooksul arenenud, või siis meediaõpingute projektina, uurides gruppide poolt poliitilisel, sotsiaalsel või majanduslikul eesmärgil kasutatavat manipulatsiooni, vääresitust ja moonutust.


Olge teadlik õppematerjalide, kaasa arvatud interneti võimalustest ja ka piirangutest

Hinnake hoolikalt kõigi õppematerjalide ajaloolist korrektsust. Antisemitism, homofoobia ja mustlastevastased tunded on laialt levinud paljudes ühiskondades ja need võivad olla ka teie klassiruumis. Olge teadlik sellest, et teie õpilastel võib olla selliseid eelarvamusi ning olge hoolikas õppematerjali valikul, et natsi propaganda ja metsikusi kujutavate fotode taasesitamise kaudu ei kinnistaks need kogemata negatiivset suhtumist ohvritesse. Tagage, et teie õppematerjalid sisaldaksid elulugusid ja juhtumiuuringuid, mis vaidlustavad ja kummutavad ohvrigruppide negatiivseid stereotüüpe.

Lisaks trükitud materjalidele on internet potentsiaalselt väärtuslik hariduse ja uurimistöö instrument. Siiski peavad õpetajad olema hoolikad interneti kasutamisel, sest väga suurt arvu näiliselt usaldustäratavaid internetilehekülgi koostavad ja haldavad holokausti salgajad ja antisemitismi pooldajad. Õpetajad peaksid hoiatama noori selle eest, et mõned otsingumootorid võivad anda ebausaldusväärseid tulemusi ning aitama õpilastel leida seaduslikke ja usaldusväärseid saite.

Õpetajad peaksid rõhutama vajadust kriitiliselt hinnata kõiki teabeallikaid ja võtta arvesse konteksti, milles see teave loodud on. Julgustage õpilasi küsima niisuguseid küsimusi, nagu näiteks: Kes selle teabe kirjutas? Mis on selle veebisaidi eesmärk? Kas seal on mingi tagamõte? Kui on, siis kuidas see mõjutab teabevalikut ja -esitust?

Soovitage usaldusväärseid internetilehekülgi, mis on teie poolt eelnevalt läbi uuritud. International Directory all loetletud organisatsioonide veebisaidid võiksid olla kasulikuks lähtepunktiks ja igal neist on infolingid teiste hea kuulsusega saitide juurde.


Tehke vahet ajalooliste ja kaasaegsete sündmuste vahel ja vältige ajalooliselt mittepädevaid võrdlusi

Paljude õpetajate jaoks on holokausti õpetamise põhimotivatsiooniks see, et sellega saab noori inimesi tundlikuks muuta ebaõigluse, tagakiusamise, rassismi, antisemitismi ja muude tänapäeva maailma vihkamise vormide suhtes. Holokaustis nähakse tihti kõlbelist proovikivi, kurjuse musternäidist. Kuigi selliste universaalsete õppetundide saamine võib olla holokausti uurimise tähtsaks osaks, peaksid õpilased aru saama ka erinevustest sündmuste vahel, tunnistades nii erilist kui ka üldist.

Tänapäeval on tendents kasutada mõistet "holokaust" igasugust liiki kohutavate sündmuste, metsikuste ja inimlike tragöödiate puhul. See trend tuleneb osalt keele piiratusest niisuguste sündmuste adekvaatsel kirjeldamisel ja osalt holokausti ajaloo kohta teabe ja arusaamise puudumisest. Kahjuks on mõiste "holokaust" liigse kasutamise tõttu mõnikord saanud triviaalseks või isegi moonutatud, ja selle mõiste ebasobiva kasutamise korral valesid võrdlusi tuues riskitakse natside kuritegude vähendamisega.

Holokausti õppimine võib aidata noortel inimestel leida võrdlusi kaasaegsest maailmast: inimõiguste rikkumised, mis natside võimu all aset leidsid (iseäranis need, mis toimusid sõjaeelsel perioodil) võivad olla võrreldavad kaasaegsete eelarvamuse, diskrimineerimise ja tagakiusamise näidetega.

Genotsiid on ometi selgelt ja fundamentaalselt erinev ja eristatav kodanikuõiguste kaotamisest. Muidugi on olnud teisi genotsiidi näiteid ja on põhjendatud küsimuse esitamine näiteks selle kohta, millised on sarnasused ja erinevused holokausti ja Rwanda genotsiidi vahel. Kuid õpilastel peaks olema selge, et mitte kõik traagilised sündmused ei kujuta endast genotsiidi ning nad peaksid hoiduma valede võrdluste tegemisest.

Hoidke ära pealiskaudsed võrdlused või selline arvamus, et me võime teha otsuseid oma tänase tegevussuuna kohta lihtsalt minevikusündmuste poole pöördudes. Me elame keerulisel ajal ja teeme oma õpilastele karuteene, kui nad hakkavad uskuma, et ajaloo õppetunnid on nii selged, et pakuvad kergeid lahendusi nüüdisajaks.


Olge vastuvõtlik oma õpilaste murede suhtes

Õpilased, kes tunnevad, et nende endi rahva või grupi kannatusi pole käsitletud, võivad olla tõrjuvad selles suhtes, et õppida teiste tagakiusamise ja mõrvamise kohta. On oluline uurida muid rassismi, orjastamise, tagakiusamise või kolonialismi juhtusid ajaloos, mis on iseäranis seotud teie õpilastegaStudents who feel that the suffering of their own people or group has not been addressed may be resistant to learning about the persecution and murder of others. It is important to study other histories of racism, enslavement, persecution, or colonialism that are particularly relevant to your student body.

Mõned õpetajad on mures, et holokausti õpetamine võib sütitada noori, kes valesti võrdsustavad juudi rahva kannatusi natsliku tagakiusamise all Iisraeli poliitikaga Palestiina territooriumidel. Ent see ei ole põhjus, miks peaks vältima holokausti õpetamist.

Kuigi võib loota, et holokaustist teadasaamine võiks õpilasi tundlikuks muuta tänapäeva ebaõigluse, tagakiusamise, eelarvamuste ja inimõiguste rikkumise näidete vastu, peaksid õpetajad ära hoidma ajaloo politiseerimise ja holokausti kasutamise mingi kampaania eesmärkide edendamiseks.

Õpetajad peavad olema vastuvõtlikud oma õpilaste tunnete või arvamuste suhtes küsimustes, mis neile tõelist muret valmistavad. Õpetajad peaksid olema valmis uurima konfliktide põhjuseid kaasaegses maailmas ning noortele tuleks anda võimalus neid küsimusi avameelselt arutada. Ent tuleb hoolt kanda selle eest, et teha selget vahet erinevate konfliktide vahel ja iga konflikti põhjuse ja iseloomu vahel.

Muidugi tahame, et teie noored saaksid aktiivseteks ja tegusateks ühiskonnaliikmeteks. Ent holokausti näite kasutamine selle positiivse suhtumise julgustamisel võib vastupidise tulemuse anda ja viia abitusetundeni, kui õpilastele ei võimaldata läbi arutada, kuidas nad võiksid reageerida neid huvitavatele küsimustele. Jätke oma tööplaanis aega selleks, et koos õpilastega lähemalt uurida neile kättesaadavat seadusliku ja rahumeelse tegevuse metoodikat küsimustes, mis neile huvi pakuvad.